Minu nimi on Yvette Aver.

Minu esimene mälestus loovast tegevusest pärineb ajast, kui olin vaid kolmeaastane. Ühel hilisõhtul istusin värviraamatu kohal nii süvenenult, et ei suutnud end magama sundida. Värvid, vormid ja loomisrõõm hoidsid mind ärkvel kauem kui miski muu. Tagasi vaadates tunnen, et just seal süttis esimene säde – vaikne, kuid püsiv leek, mis on mind läbi elu saatnud.

Teine oluline hetk saabus, kui olin üheksa-aastane. Võtsin kätte söepliiatsi ja hakkasin joonistama maailma nii, nagu ma seda nägin ja tundsin. Just siis hakkas kuju võtma minu isiklik visuaalne keel – voolav, vaba ja detailirohke. Mind paelusid täpsus ja pisimate nüansside avastamine. Hiljem leidis tindipliiats oma koha söe kõrval ja sai minu kõige ustavamaks kaaslaseks. Selle terava ja selge joonega olen oma maailmu loonud tänaseni.

Olen kõige rahulikum ja õnnelikum siis, kui loon. Loomise käigus settivad kõik mõtted ja tunded – justkui aeglustuks maailm parasjagu nii palju, et näeksin seda selgemalt. Joonistades ja maalides jõuan sügavamale iseendasse ja asjade olemusse.

Minu teekonda on märkinud ka kümneaastane paus kunstipraktikast, ent isegi siis ei kustunud leek minu sees. Ma teadsin, et ühel päeval naasen. Ja naasesingi – ehk muutununa, kuid mitte kunagi lahus sellest sisemisest vajadusest luua. Iga kord, kui joonistan või maalin, tunnen, kuidas muutun. Iga töö kujundab mind veidi täpsemaks, julgemaks ja ausamaks.

Igaüks meist on loodud ainulaadsena ja igaühele on antud oma and. Usun, et Jumal on kinkinud inimestele erinevad võimed, anded ja kutsumused ning et ka teele sattuvad katsumused võivad meid iseenda ja oma kutsumuse avastamisele lähemale tuua. Mõni on oma ande endas unustanud, mõni alles otsib neid, mõni aga on need leidnud, hoidnud, kasutanud ja edasi arendanud.

Usun, et meile antud anded ei ole juhuslikud. Need on kingitus, mille kaudu saame luua, kasvada ja midagi head teistega jagada.

„Igaüks kasutagu seda andi, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.“
1. Peetruse 4:10

Aja jooksul on minus kasvanud ka soov seda tunnet teistega jagada – aidata neil avastada ja arendada oma loovust. Mulle pakub suurt rõõmu koostöö teiste kunstnikega, sest usun, et kunsti kaudu on võimalik jutustada lugusid ja tõdesid ka ilma sõnadeta – otse, ausalt ja omas keeles.

YVETTE AVER

Nüüd seisan uue peatüki lävel. Pärast värviraamatu valmimist panen tindijoonistused mõneks ajaks kõrvale, et liikuda edasi maalimise poole. Ma soovin uurida värvide omavahelist dialoogi, valguse ja vormi suhet ning anda oma loomingule uus mõõde, hingamine ja elu.

Üheks oluliseks osaks minu tulevikuvisioonist on loominguliste kohtumiste ja töötubade loomine. Soovin kokku tuua pereliikmeid, sõpru, tuttavaid ja uusi inimesi, et tekiks võimalus kohtuda ka nendega, kellega meie teed muidu ehk ei ristuks. Usun, et sellistest kohtumistest võivad sündida uued sidemed, sõprussuhted, ideed ja imelised koostööd.

Soovin luua sooja ja hoitud õhkkonna, kus iga inimene tunneb end oodatuna ning võib tulla kohale just sellisena, nagu ta on. Paiga, kus saab korraks argipäevast eemalduda, aeglustada, vestelda, naerda, luua ja lihtsalt kohal olla.

Kõik me teame, et kõige ilusamad hetked sünnivad sageli siis, kui inimesed tulevad kokku avatud südamega. Just seda tunnet soovin ka teistega jagada – võimalust olla ühes ruumis ilma kiirustamata, jagada oma mõtteid ja kogemusi ning märgata enda kõrval olevat inimest.

Usun, et loovus on midagi enamat kui eneseväljendus. See annab meile võimaluse peatuda, süveneda ja luua ühendust iseenda ning maailmaga meie ümber. Võib-olla aitab see meenutada ka midagi, mis argipäeva keskel kergesti ununeb – et meis kõigis on midagi erilist, mis ootab märkamist, avastamist ja kasvamist.